Lugesin hiljuti ühest artiklist, kus tuntud vanem inimene rääkis ajast, kui tema ülikoolis käis, samal ajal kolme väikest last kasvatas ja seal juures veel töötas kohvikus. Pärast artikli lugemist läksin seisin peegli ette ja vaatasin enda sügavatesse #millenials’i silmadesse, salamisi mõeldes, et mis mul viga on, et seda kõike lihtsalt ei suuda. Ma ei usu, et hariduse omandamine sel ajal lihtne tegu oli. Pigem vastupidi – meile tullakse ülikoolis rohkem vastu, kui kolmkümmend aastat tagasi kõige lihtsamas loengus. Nüüd kui kujutaksin end ette kooli kõrvalt kolme last lasteaeda, trenni ja kooli viimas ja ise samal ajal loengutes esireas olemas ning pärast veel tööle minemas. Seda kujutlust lihtsalt ei eksisteri. Minu sõbrad ja sõbrannad saavad praegusel hetkel lapsi nii, et peaaegu ei saagi. Ei-ei, see ei tähenda, et neil midagi viga oleks. Muu elu on lihtsalt huvitavam. Hetkel. 
Ja lapsed. Arutasime sõpradega oma vanemate vanuse üle. Kõik avastasid korraga, et vanematel olid meie vanuses kõik lapsed olemas ja samal ajal tegid kõike seda, mida loetud artikli kangelannagi. Vaikselt tõmbus iga üks näost veidi kaameks. Veiniklaas vajus lauale tagasi ja vaikus võttis maad. Kõigil oli veidi häbi, sest eneseotsingud eneseotsinguteks, mida me peale instagrami meeldimiste ja facebooki suure sõprade arvu veel saavutanud oleme? Sellised prespektiivi paika sättimised on kõige meeldivamad. Eriti siis, kui seda ühiselt tehakse. Meist mitte keegi ei kujuta end lapsevanemana, sest endaga ei saada piisavalt hästi hakkama. Pea igal ühel on mõni psühholoogiline häire, mille nimesid mu keel ei paindu välja ütlema. Kas meid on tabanud ka heaoluühiskonna paine, kus kõik on nii hästi, et täiega tahaks, et natukene valus ja paha oleks?
Niisiis, pärast ühte järjekordset motivatsiooniõhtut võtsin kätte ja otsustasin, et tulgu mis tuleb, aga mina enam ei ole lödipüks, kes millegagi hakkama ei saa. Kõigepealt asusin oma elu korrastama ja kaardistama. Välistasin kõik need asjad, mida ma teadsin, et nagunii teha ei viitsi. Hunt Kriimsilmal on ka vähem ameteid olnud kui minul. Vanusega tekib lihtsalt teadmine, et kõike ei pea tegema. Seejärel kaardistasin ära asjad, mida mulle väga meeldib teha. Seejärel kaardistasin ära teadmised ja kõige lõpus sulatasin need kõik kokku ja sain huvitava tulemuse. Erinevatel töökohtadel seiklemine ja uute oskuste omandamine pole minust teinud halba ebastabiilset ühsikonnaliiget, vaid vastupidi, laiapõhjaliste teadmistega noore targa inimese. Jõudsin lõpuks selleni, et meil ei ole elus väga palju muresid ja on suurel hulgal valikuid. Just see tekitab segadust ja raskusi õige fookuse leidmisel. Veab neil, kes juba väga väikesest peale on teadnud, mida elult tahavad.
Enese kaardistamise juures on ka teine oluline aspekt, nimelt oleks vaja eesmärki, mille poole püüelda. Ilma eesmärgita sihitult ekselda võib lõputult. Seega, olles vägagi eesmärkide kauge inimene, asusin neid suurele paberile kandma. Läksin aina julgemaks, kui mitte öelda päris pööraseks. Kirjutasin välja oma suured unistused ja mõtted, mida soovin saavutada. Ajalist piirangut muidugi sinna juurde ei pannud, sest teate küll, aeg võib olla mõnikord armutu, aga mina eelistan olla ajaga sõber. Just eesmärgid viivad sihile. Motiveerivad meid hommikuti ärkama ja sikutavad eemale nutimaailmast. Ehk mäletate seda videot, kus neiu käis tööintervjuul ja mis sellest kõik sai. Püüan mõelda, et me ju päriselt ei ole sellised.. aga mõnikord tahaks kohustuste asemel kodus teki all sarju vaadata ja mitte midagi teha. 
Omades eesmärke ja tegelikke oskusi, muutus rahutu süda rahulikuks. Pole mul häda midagi. Olen täitsa hästi välja tulnud. Mu eakaaslased ja kaasteelised samuti. Kõik tuleb lihtsalt õigesse valgusesse panna. Lihtne on end maha teha ja väga raske kiita. Kui aga oma oskused ja eesmärgid suurelt kirja panna, siis on raske neist mööda vaadata. Ehk nii kaob ka ära soov end teistega võrrelda. Lisaks kõigele tuleks ära kasutada kõiki võimalusi hea hariduse omandamiseks. Reisimiseks. Tuleb olla tark ja valida parim. Ja võib-olla ongi hea, et veel lapsi ei ole, need tahaks raudselt juutuuberiteks saada. Kes meile pensioni hakkaks maksma?
