Mina ja karjäärinõustamisele? Ma olen üks neid harvu inimesi, kes on alates 13. eluaastast teadnud, mida tahab teha – kirjutada. Ning teha maailma seeläbi paremaks paigaks.
Ma saan oma sinisilmsuse vabanduseks öelda, et olen fosforiidisõja ja ajakirjanduse taastärkamise aja laps. Seni graniidina paistnud ühiskond pragunes nagu munakoor, ning ajakirjanikud olid need, kes aitasid õigetest kohtadest seda koksida. Unistasin, et mina hakkan ka samamoodi maailma parandama…
Noh, meedia tegelikkus on muidugi väga erinev pubeka unelmatest. Tegelik ajakirjandus on paraku liiga sageli segu küünlisest piiratusest kroonilise ajapuuduse kastmes. Ent väike maailmaparandamise alge on igas tintlaliikmes olemas. Ja see paneb meid kannatama ja kaitsma oma alamakstud ja ülekoormatud tööd.
Sestap olin üsna muigvel, kui Rain arvas, et ma võiks lasta end kutsetestidel uurida. Äkki oleks veel midagi, mida ma võiks teha? Aga ma ju ei taha muud teha! Ent siis hakkasid kõrvus kõlama hea sõbranna Marilini sõnad, kuidas tema, hoopis teist ala õppinu, tegi sarnase kutsetesti, mis joonistas puust ning punaseks, et riietedisain on talle mitte vaid kaunis hobi, vaid tegelik saatus. Tänaseks on Mari Disain ja tema erinevad kollektsoonid, tuntuim vahest linane rätikleit tuntud kaubamärk.
Et asi oleks põnevam, täidame me kaks testi – üks neist peaks selgitama minu isiksuseomadused ja teine üldisema kutsesobivuse. Minu karjäärinõustaja Ivika küll mainib, et teine tehakse eestkätt alles oma rada otsijatele. Koos aga jõuame üsna kiiresti arvamusele, et nii ei peaks olema. Mitte kunagi pole liiga hilja ümber mõelda, kas äkki võiks mõni teine kutsumus olla nüüd hingele hoopiski armsam? Elu on ju pidevas muutumises.
Mitte kunagi pole liiga hilja ümber mõelda, kas äkki võiks mõni teine kutsumus olla nüüd hingele hoopiski armsam?
Foto: Unsplash
Testide täitmine on ajatundlik ja ma ei mõtle küsimustele liiga palju. Küsimusi on palju ja nad tunduvad kavalalt korduvad. Või siis hoopiski liiga umbmäärased. Näiteks ilmselgelt empaatiat hindav koht, kus küsitakse, kuidas ma kohtleks kerjust. Kuna ma tean suurlinnades elanuna, et kerjused on pea alati räkit, siis pole seal kirjas minu teguviis: ignoreeri või laste korral teata politseile, sest see on organiseeeritud kuritegevus.
Ivika toonitab, et testis pole tegelikult halbu vastuseid, kuigi esmapilgul võib see nii tunduda. Iga juhtumit, isikut ja tema sobitumist teatud ülesandega analüüsitakse eraldi. Minu puhul näitas test, et ma ei kipu nägema oma tegevuses lõpetatust, et ma ei plaani nende otsa. Ent iga ajakirjanik, kes teab täpselt enne loo kirjutama alustamist mis ta sinna kirjutab, võib oma ametiga hüvasti jätta. Ajakirjandus pole mahajutustus, vaid reaalselt toimuva protsessi kajastus, kus ajakirjanik peab oma eelarvamused võimalikult maha lülitama.
Üllatavalt aga mõjub koht, kus küsimustik hindab suundumist depresiivsusele. See arv on minu jaoks ebamugavalt kõrge. Mismoodi? Ma ei taha kuidagi tunnistada, et nagu oleksin eriliselt masendunud. Ivika küsib ääriveeri, kas mul on selja taga väga pingeline periood. Jah, aga ma ei uskunud, et see mitu kuud hiljem enam tunda annab!
See arv on minu jaoks ebamugavalt kõrge. Mismoodi? Ma ei taha kuidagi tunnistada, et nagu oleksin eriliselt masendunud.
See-eest on mul väga kõrged teiste juhtumise ja otsuste langetamise omadused. Ka meeskonnatöö on rõõmustavalt kõrge. Ning suhtlemine ja õiglustunne ja tung tõe järele – ka test näitab, et need on mu jaoks väga olulised.
Kui vaatame elualade tabelit, on tulemus üsna selge. Test soovitab kas meediat või avalikussuhteid – mõlemas on mul kõrgharidus. Ivika aga nii kergesti ei jäta ja hakkab laiendama. Mis valdkonna suhtlus mulle veel meeldiks? Kõhklen ja räägin, et olen mõelnud, et kui peaksin nüüd minema kooli, õpiksin psühholoogiat. Järgmised 15 minutit räägime väga eksalteeritud, mis asi on gestaltpsühholoogia, kuidas seda õppida ja kui imeliselt hästi sobiksid sellega kokku juba minu teadmised avalikkusest ja kommunikatsioonist.
Äkki tõesti on see mingi äraspidise jumaluse sõrm, mis mind juhatab? Hingeteemad on järjest olulisemad, olen seda kogenud viimastel aastatel üha enam. Kas ikkagi vahetada keskeas eriala?
Kas oleksid valmis ka ise esimest korda elus karjäärinõustamist kogema?
Toimetaja soovitab – Saaga peatükk I Manona Parise lugu: kuidas tunneb end tippjuhist töönarkomaan olles ilma tööta?
