Eesti tööturgu on tabanud seisak ja sellest väljumiseks tuleb pingutada nii tööandjal kui -võtjal, kirjutab CV Online’i juht Agu Vahur.
Juunikuus korraldas CV-Online koostöös tööandja brändingu agentuuriga Instar uuringu, mis kaardistas töötajate ootuseid tulevase töö ja tööandjate kohta. Küsitlus viidi läbi nende hulgas, kel on töökogemus. Küsitlusele vastas tuhatkond inimest eri sektoritest ja vanuserühmadest.
Selle uuringu tulemusi lugedes torkab silma see, et küsimusele: «Mida ootad tulevaselt tööandjalt?» vastustes oli «huvitav ja arendav töö» seitsmendal ja «töötajate arengut toetatakse läbi koolituste ja muude väljakutsete» alles 17. kohal.
Teisisõnu võib öelda, et tööotsijad ei väärtusta enesearengut sama kõrgelt kui head atmosfääri, kõrgemat palka ja paindlikku tööaega. Ka tööandja stabiilsus on töötajaile tähtsam kui arenguvõimaluste otsimine.
Kõnekas näitaja on ka, et kõigest kümme protsenti inimestest leiab, et nad töötavad oma oskustele ja võimetele vastaval töökohal ning alla kolmandiku usuvad, et nad leiavad tulevikus oma oskustele ja võimetele vastava töökoha.
Sellest võib järeldada, et paljud inimesed on tööturul mugavustsoonis. Töökoht ei ole küll nende unistustega kooskõlas, aga midagi selleks ette ei võeta, et oma unistusteni jõuda. Tööandjaid valitakse selle järgi, kus on mugavam, mitte selle järgi, kus oleks suuremad arenguvõimalused. Sellist olukorda võib nimetada stagnatsiooniks tööturul.
Naiivne oleks oodata, et inimesed muudavad iseenesest oma hoiakuid ja eelistusi. Selliseks muutuseks on tarvis kas kriisi või järjepidevat hoiakuid kujundavat juhtimist. Kriisi ei soovi keegi. Järelikult tuleb teha järjepidevat tööd inimeste ja hoiakutega. See ei ole aga ühiskonnas mitte ainult haridusasutuste ja riigiinstitutsioonide vastutusala – ka tööandjad vastutavad selle eest, et innustada oma töötajaid järjepidevale arengule.
Paraku on stagneerumist märgata ka tööandjate poolel. Eesti tööandjate hulgas esineb tihti stereotüüpidel põhinevat värbamist, mille puhul lükatakse kõrvale palju väärtuslike kogemustega inimesi põhjendusega, et nad on liiga vanad või ülekvalifitseeritud.
Praeguseks on kätte jõudnud aeg, kus iseseisvuse taastamise järel rahvusvahelist karjääri tegema läinud inimesed hakkavad kodumaale tagasi tulema. Nad annavad endale aru, et sama kaliibriga tööd nad Eestist ei leia ning on valmis palju lihtsamate rollidega, et end Eestis jälle sisse seada.
Neil inimestel ei ole aga kerge. Neid tõrjutakse eemale, tuues põhjenduseks just ülekvalifitseeritust, kuigi sellise käitumise taga võib oletada ka meie tööandjate endi ebakindlust, et kas ollakse võimelised pakkuma nende tasemele vastavat sobilikku töökeskkonda.
Paljudele oma ala professionaalidele saab saatuslikuks meie tööandjate seas levinud uskumus, et karjäär peab olema lineaarselt ülespoole suunatud ning igasugused lihtsama töö valikud (ingl downshifting), vahepausid ja karjääripöörded ei ole õiged.
Nii heidetakse üle parda oluline potentsiaal, mis võiks aidata ühiskonnal kiiremini edasi liikuda, sest raamidevaba karjääri teinud inimesed on tavaliselt rangelt reegleid ja norme järgivatest karjeristidest iseseisvamad ja loovamad. Eesti on piisavalt väike selleks, et igale inimesele saaks piisavalt tähelepanu pöörata ja mitte lasta end stereotüüpidest segada.
See olukord läheb vastuollu Eesti majanduse keskse ülesandega liikuda suuremat lisandväärtust loovate tarkade tööde poole. Majandussurutise järel tekkinud stagnatsioon ettevõtluses on praeguseks möödas ja ettevõtete investeeringute maht põhivaradesse hakanud taas jõudsalt kasvama. Majanduse struktuuri parandamiseks läheb aga vaja ka kvalitatiivset muutust tööturul, investeeringuid inimestesse ja enesearengu tähtsuse süstimist inimeste hoiakutesse.
