Manona, miks sa ei vedele? Ei laiskle kodus, ei pane jalgu seina peale? Miks, jumala eest, sa endale JUBA uut tööd otsid?
Ma olen enamasti selle peale natuke totakalt vist vastu vahtima jäänud. Või tekitanud veebivestluses piinliku mittekandva pausi. Kuidas ma nüüd ütlen – ei oska teisiti?
Eks kõige ausam vastus on – õhust ja armastusest söönuks ei saa, ei kehaliselt ega vaimselt. Tuleb leida endale selline väljakutse, mis ei koori seljalt seitset ja hingelt seitsesadat nahka.
Ma olen väga palju targemaks saanud. Aasta 2017 läheb minu jaoks annaalidesse suurte murrangute ajana. Perioodina, kus ma olin sunnitud enda jaoks defineerima oma olemuse alused.
Piparkoogilõhnalised ööd
Okei, aitab suurtest sõnadest, mis täidisega ei hiilga. Tegelikult olen ma praegu just saavutanud selle mõnusa piparkoogi-tunde, millest Naistelehe viimases minu tehtud intervjuus Justin Petrone vihjas. Et ta on nii õnnelik, et elu on loonud olukorra, kus kell neli silmi avades on tema esimene mõte hea. Nagu soe piparkook.
Minu jaoks oli üsna kaua aega see öine esimene mõte puhas paanika. Mis kell on? Kaua ma veel magada saan? Nagunii liiga vähe… Miks ma siis ei maga? Ja siis tulid probleemid, nagu vankumatud tinasõdurid vaeva toovas reas. Kas see on tehtud? Aga see? Tolle olukorra oleks pidanud muudmoodi lahendama…
Nüüd on nende asemel märksa soojemad tundmused. Nagu näiteks: õues kumab valgelt – ahah, vist sajab lund. Nii tore. Varsti saan läbi selle trenni ja lapsi aeda jalutada. Ja siis vaadata, mida põnevat maailm täna pakub. Kuulan vaikselt teiste nohinaid nagu laineid, mis vaikselt toovad uuesti une.
Vaikselt teen ka esimesi samme tööturul. On olnud paar väga lahedat konkurssi, kus ma pole küll edu saavutanud, sest need on veidi minu valdkonnast väljaspool. Olen tõsiselt nautinud nende prooviülesannete tegemist ning muutnud vestlused tõelisteks ajurünnakuteks, kus säravate silmadega lahkuvad lisaks minule ka mu intervjueerivad.
Tasuta ajurünnak?
Ma saan aru, et selline positiivsus on mitme otsaga asi. Paljud tööotsijad seda ei jaga, vaid oleks pigem kurjemapoolsed. Töökonkursid on Eestis endiselt looritatud väikese müstikaga. Kes siis tegelikult saab? Millal sellest teatatakse? Miks on inimesel vahel tunne , et teda ongi kutsutud sellesamaks tasuta ajurünnakuks? Inimene ju näeb, et tema pakutud ideed võetakse hiljem käiku.
Selline seis võib lisaks nõutusele tekitada ka siirast masendust. Lugedes tööotsijate foorume on see kerge tekkima. Vanus, kogemus – miski justkui ei loe tööle saamisel. Vana tõdemus saab üha rohkem kinnitust: Eestis leiabki midagi läbi otseste kontaktide.
Ideed on aga alati õhus. Seetõttu ei saa keegi haarata endale sajaprotsendilist autorlust mistahes vestlusel väljakäidud nutika lükke eest. Kibestumist peaks aitama ka vältida see, et valesse kohta tööle saamine on märksa jubedam kui konkursil kõrvalejäämine.
Testi oma uut töökohta!
Olen nii palju korrutanud varasematel tööotsingutel, et minu jaoks on töövestlus ka koht, kus mina hindan, kas ma tahan sinna tööle minna. Kas see sobiks mulle? Kas selle organisatsiooni kultuur, üldine olemus ja mentaliteet kasvatakas mulle tiibu? On olnud konkursse, kus ma olen peale valituks osutumist ära öelnud (see küll oli 10 aastat tagasi), kuna ma sain aru, et tegelik töö oleks väga teine olnud kui see, mis kuulutati.
Samamoodi peab enda kasuks tööle rakendama katseaja. See pole neljakuuline noateral kõlkumine, et kas ikka saab tööle või ei. See on ka tööandja tuleproov. Kuidas tegelikult asjad toimivad? Kui palju vastas ilus jutt tõele? Kas ma tahan end näha selles organisatsioonis aasta, kahe või viie pärast? Kui vastus kahele esimesele küsimusele on ei, siis tasub edasi ringi vaadata.
Hea töö on nagu hea abielu – see annab sulle tiivad ja muudab paremaks inimeseks. Tunned, kuidas kõik, mida puudutad, hakkab särama. Halb töö röövib nagu nigel suhe viimasegi jõu ning vajutab maadligi ning mitte miski ei õnnestu, ürita siis endale kuitahes hästi ratsionaliseerida.
Elu on liiga lühike, et halbu suhteid taluda, nii tööl kui ka eraelus. Ka tööelus tuleb vinduv või nigel asi ära lõpetada ja anda endale võimalust millekski paremaks. Julgete ja ettevõtlike inimeste päralt on endiselt märksa enam maailmast.
Foto Unsplash
Toimetaja soovitab:
Manona Parise lugu: kuidas tunneb end tippjuhist töönarkomaan olles ilma tööta?
