Tänane olukord tööturul paneb veidi pead vangutama, sest vana ei toimi, uut moodi ei oska ning vahepeal laiutab justkui sügav kanjonilaadne org, millest üle ei julge minna. Ja ei ole siin abi ka paanikasegustest sõnavõttudest meedias.
Probleemi tunnetamine on enamjaolt nii kui nii subjektiivne, kuid täna oleme jõudnud punkti, kus tõepoolest kuuleme igapäevaselt tööturu kaebelaulu ja seda nii tööandjate kui ka tööotsijate poolelt. Kuidas siis on võimalik, et tööotsijad kaebavad, et pole piisavalt kandidaate ning kandidaadid kaebavad, et nemad aina kandideerivad, kuid neid ei võeta jutule. Kas need kaks osapoolt on ikka ühel lehel või tegutsevad erinevates reaalsustes?
Minu jaoks taandub see üsna lihtsale küsimusele – kas me teame inimestena keda või mida me tahame ning milles väljendub õnnestumine?
Kui tööandjad ütlevad, et neile kandideerivad inimesed, kes seda nende silmis tegema ei peaks või siis kandideerib neid väga vähe ja nende hulgast pea võimatu valikut teha, siis sunnib ratsionaalne meel ütlema tööandjatele „Palun vaadake peeglisse ja mõelge, milliseid sõnumeid välja saadate ja kas olete ikka 100% kindel selles, keda otsite ja miks“.
Tööturu pimepüük sarnaneb vägagi kalapüügiga, sest kui ikka niisama suvalises kohas lanti vette viskad, siis võib küll püüdjat tabada algaja õnn, kuid kogenud kalamees teab, et selleks, et kindla peale välja minna, on vaja teha eelnevalt korralik kodutöö, tunda püügikeskkonda, ajastada targalt, omada head varustust ning elutervet mõttelaadi.
Täna näib, mulle, et ka tööandja rapsivad pimesi, sest probleem on terav, inimesi on vaja kiiresti leida ning puudub hetk, et maha rahuneda ja oma plaan tõsiselt läbi mõelda. Ka liigne „saagi“ tähtsustamine on see, mis ühel hetkel tööandja hukutab, sest värbamisprotsessi saab vaadata palju laiema mõjuulatusega, kui seda on vaid õige inimese leidmine.
Ja see ei käi ainult tööandjate kohta. Ka tööotsijad on täna loonud oma käitumisega paljuski olukorra, kus mõtlematult kandideeritakse erinevatele ametikohtadele, mida tegelikult ei tunta ega päeva lõpuks taheta. See sunnib aga tööandjad üha utoopilisemaid töökuulutusi vorpima, mille sisus nad ise ka kindlad ei ole.
Hirm sunnib meid inimestena tegema mõtlematusi, kuid on ka võimalus, et kandidaatide sees pole hirm domineeriv, vaid on hoopis uudishimu, sest tööhõive on kõrge ja töötingimused pigem aasta-aastalt paranevad. Kas siis saame öelda, et tööandjad on hädas, sest lihtsurelikest töötajatel on igav?
Kui vastab tõele, et tööotsijad tegutsevad pigem igavusest ja meelelahutusvajadusest, siis on tööandjad tõesõna keerulises olukorras ja aitab vast kõige paremini info kogumine ja analüüs ning teadlik otsus mitte sellise pealiskaudse mänguga kaasa minna.
Aitab ehk ka fookuse ümber seadmine ja mõtlemine, et tänane värbamine on palju enamat, kui lihtsalt saagi kättesaamine.
Tööandjatele on avanemas läbi värbamise uued võimalused, mida enne ei osatud väärtustada – oma organisatsioonist positiivse kuvandi loomine, oma meeskonna tugedamine läbi värbamissaadikute kaasamise, turuolukorra kaardistamine läbi saadud tagasiside jne.
See, et otsitavat inimest esimesel korral ei leita, on küll siiralt kahju ja majanduslikult ebasoodne, kuid kõige paremas mõttes sunnib see endale otsa vaatama ja küsima endalt, mida või keda ma päriselt vajan ja kas see, mida välja näitan oma organisatsiooni kohta, on illusioon või tegelikkus.
Jagub olukordi, kus tööotsijad võtavad ühendust ja annavad tagasisidet, et töökuulutuses öeldu on kaugel sellest reaalsusest, mida see töö tegelikult endast kujutab.
Täna usun, et võti on rahunemises, süsteemsuses ja suuremas teadlikkuses. Inimesekeskne lähenemine on uus ja põnev, kuid päris täpselt selle uue fookuse rakendamisest aru ei saada. Tööandja ei pea käituma klouni kombel ja iga hinna eest tähelepanu püüdma uute trikkidega. Küll aga peaks tööandja ja ka tööotsija läbi mõtlema oma vajaduse ja olema siiras.
Siirus müüs eile ja müüb ka homme.
Viimane võimalus vastata töö-ootuste uuringule:
