Minu nimi on Marika (43). Olen joogaõpetaja.
Selline tutvustus kõlab tegelikult mulle eneselegi võõralt, sest olen terve oma täiskasvanu elu teinud kontoritööd.
Ent minu elurajad kujunesid ümber nii, et kõrgharidusega tippspetsialistist on saanud joogaõpetaja.
Esimese hooga ei mõistnud ma, millist erilist lugu ma jutustada võiksin. Ainus, mida ma teinud olen, on see, et ma kuulan oma südant/intuitsiooni (kuidas keegi oma sisemist häält nimetab), ja toimin vastavalt. Olen elu jooksul mõistnud, kui ma oma sisehäält ignoreerin ja otsustan ratsionaalsete argumentide ajel, siis need otsused ei ole olnud minu jaoks parimad. Sellest on kasvanud teadlikkus iseendast ja usaldus oma südant kuulata.
Nüüdseks usun oma kogemuse põhjal, et kui Sa teed midagi südamega, siis sobivad võimalused ja vajalikud uksed avanevad takistusteta. Kõlab banaalselt, kuid mind on aidanud elu usaldamine, sest olen kogenud, kuidas elu hoiab ja kannab, kui Sa lubad ja usaldad.
Minu elu moto on: “Klaas on pooltäis, mitte pooltühi”. Ka siis, ja eriti just siis on see mõte mind edasi aidanud, kui elu lükkab olukordadesse, kus olen olnud sunnitud valima ja otsustama, kuigi kergem oleks jääda mugavustsooni, milles tegelikult on olnud olla väga ebamugav juba mõnda aega.
Kui oled harjunud terve oma täiskasvanu elu tegema kontoritööd kellast kellani ja omama kindlat sissetulekut, siis mõte astuda tundmatusse ja valida õppida midagi uut, tundub hirmutav. Arvan, et hirm on peamine põhjus, mis hoiab meid tagasi elamast oma unistuste elu.
Ka mina ei ole erand, kuid minu sees oli uudishimu ja sisemine vajadus õppida midagi uut, ja see uudishimu oli natuke suurem kui hirm.
Elisabeth Gilbert on ühes oma intervjuus öelnud midagi, mis mind on inspireerinud: “Järgne oma uudishimule, kui see on natukenegi suurem kui hirm ja su otsused on ajendatud uudishimust mitte hirmust, siis on elu nagu kunstiteos.” Mina alles loon oma kunstiteost, kuid vaatamata teadmatusele tuleviku ees tunnen ennast elavana ja õnnelikumana kui kunagi varem.
Tänaseks on mu tööpäevad täis rõõmu ja tänulikkuse tunnet võimaluse eest jagada oma teadmisi ja muuta kellegi elu paremaks.
Olen elusam, kui kunagi varem ja mu päevad ei ole enam klassikalised tööpäevad, vaid mul on suur rõõm oma teadmiste jagamisest. Vabad hetked kuluvad suures osas tundide ettevalmistamisele, enese täiendamisele ja õppimisele, mis on minu jaoks huvitav ja põnev tegevus.
Samuti enda peal katsetamisele selleks, et mõista paremini, kuidas inimesteni uusi teadmisi viia. Olen enda jaoks seadnud eesmärgiks iga joogatunniga kasvõi ühe inimese elu natukenegi paremaks muuta.
Ma tõesti naudin igat oma päeva ja mul on mu uudishimu, mis on hästi pisut suurem kui hirm ja mis juhib mu otsuseid.
Nii ma siis säran iga päev ja mõtlen tänutundega: “Kui hea on ärgata hommikul rõõmuga ja mõelda, et täna on jälle uus päev, ja mulle meeldib see päev, see elu mida ma iga päev loon – minu kunstiteos!”
