Kui keegi oleks mulle minu 20ndates aastates öelnud, et Maris, ühel päeval asud tööle haridusvaldkonnas, oleksin selle mõtte tõenäoliselt kõva häälega välja naernud. Minu jaoks haridus ja selle sees tegutsemine seostus ennekõike ebameeldivate emotsioonidega, sest eliitkoolis „tubli tüdruku“ staatuse hoidmine nõudis oma lõivu. Pidevad õppimisele kulunud öötunnid ja närvisüsteemi laastav õpikeskkond oli miski, mille tahtsin kiiresti unustada. Ometi sai sellest kunagi kogetud ebameeldivusest hiljem minu kirg ja inspiratsioon.
Võttis palju aastaid aega enne kui sain aru, et valge rahalaeva tagaajamine ja karjääriredelil tõusmine mind õnnelikuks ei tee. Illusioon õnnevalemist pragunes mõne aastaga pärast laste saamist ja mõistsin, et minu töö ei loo suures plaanis erilist väärtust. Väikses plaanis muidugi.
Aitasin müüa ja turundada tooteid ja teenuseid, mis kindlasti tegid kedagi õnnelikuks ning maksumaksja näol olin eeskujulik riigi kodanik. Tasuna sain tunnustust ja motiveerivat palka.
Kõlas hästi, aga seda seni, kuni hakkasin enda käest küsima küsimusi: Kas see mida teen on päriselt vajalik? Millist muutust loob ühiskonnas minu praegu tegevus? Kas tegutsen vastutustundlikult? Kas olen päriselt õnnelik?
Ebamugavus, mis mind valdas sellel hetkel oli kirjeldamatu. Ma ei teadnud, mida ma päriselt tahan, kuid teadsin, mida ma enam ei taha. Nii mitu aastat pidevalt kõike küsimärgi alla pannes, jõudsin ühel päeval endalegi üllatava tulemuseni. Mõistsin paljuski läbi sisemise ärrituse ja isikliku visiooni loomise veendumuseni, et valdkond, mis mind kümne küünega enda poole tõmbab, on haridus.
Valdkond, mis on pidevalt vaeslapse rollis, sest nii nagu lapsevanemaks olemist, võetakse sageli ka haridust tervikuna ise-enesest mõistetavalt. Paljuski läbi oma laste koolitee olen mõistnud, et saab ka inimväärselt ja mänguliselt õppida ning kahjuks ka näinud, et paljud probleemid, millega ise silmitsi olin, on endiselt veel lahendamata.
Mind häiris süsteemi süsteemitus ja inimeste vohav vastutustundetus, mind häiris õpilaste ja õpetajate väsimus ning passiivsus ning mind häiris inimeste ükskõiksus ja koostöö puudumine haridusvaldkonnas tervikuna.
Selles kõigest sai ühtäkki minu kirg, mis veenis mind tegema otsust, mida polnud enne kaalunudki. Sellest väikesest otsusest peale on mind igapäevaselt saatnud teadmine, et teen täna õiget asja, sest aitan kaasa terve ja jätkusuutliku inimkonna ja ühiskonna loomisele.
Uude valdkonda teeraja rajamine on sihikindel töö, mis algab otsusest ja väikestest sammudest.
Täna töötan neljandat aastat Noored Kooli programmi värbamis- ja turundusjuhina aidates haridusse tuua särasilmseid motiveeritud inimesi, kes sarnaselt minule on jõudnud äratundmiseni, et haridus on oluline. Lisaks aitan käivitada uut haridusalgatust „Asendusõpetajate Vahendusprogramm“ ning panustan vabatahtlikuna veel paari organisatsiooni tegevusse, kes samuti edendavad Eesti haridust.
Jagan oma lugu, sest ma usun täna, et probleemis peitub lahendus, sest probleemis on kirg.
Me ei pööra tavaliselt tähelepanu asjadele, mis meid ükskõikseks jätavad ning keeruline on end motiveerida tegutsema millegi nimel, mis tegelikkuses korda ei lähe. Soovin, et kõik inimesed leiaksid üles oma kire, mistahes valdkonnas see ka paikneb. Ja puhta lehena alustades on kõik võimalused olemas, tuleb vaid teha esimene väike samm.
Loo autor: Maris Viires
