Kõik keeravad juba päevi oma kellasid õigeks ja räägivad ajast. Ma räägin siis ka. Kui ma muidu ärkan kell 5 hommikul, siis täna ärkasin kell 4. Mis siis ikka, harjumise asi – läksin vanni ja mõtlesin ka oma aja üle järele. Hetkeks sain oma lisatunni, muidu poleks mul aega olnudki seda lugu kirjutada.
Kellakeeramist ei tasu üle dramatiseerida. Ega sellele ka aega asjatult raisata, et arutelusid aastaid pidada. Keegi peaks püsti tõusma ja lihtsalt otsuse langetama ja ongi fine.
Aega tuleb igas ajavöötmes sisustada eesmärgipäraselt
Mina elan omas ajas. Teen oma asju ja suurem osa loometööst sünnib nii ehk teisiti kella vaatamata. Kell muutub oluliseks alles siis, kui minu tegemised on kuidagi teiste inimestega seotud, et me ühel ja samal ajal ühte ja samma kohta vajadusel satuks. Või siis just et ei satuks.
Palju räägitakse pimedusest, mida on meil üldjoontes aasta peale kokku palju ja siin me siis elame. Kui kõik on elus hästi, meeldivad mulle ka pimedad ja rõsked talvehommikud. Ahi köeb, vaip soojendab rõsket põrandat, kohv aurab tassis; mõnus.
Kui elus on aga kõik halvasti, pole mul ka valgete talvehommikutega eriti motivatsiooni midagi asjalikku ette võtta ja kõik tundub nii ehk teisiti tumedavõitu. Kellaaeg seda osa ellusuhtumisest või argimurede ja -rõõmude peegeldust väga ei mõjuta.
Kui ma reisin, pean ma ka kella keerama. Kuna ma reisin aastas palju, elan tihti teises ajavöötmes. Ja isegi kui ma ei keera või unustan keerata kella õigeks, pean teises riigis ja teiste elurütmiga ikkagi veidi kohanema – pood ja pubi on ikkagi avatud teatud ajal. Päike tõuseb ja loojub eri vöötmetes ei aegadel. Või peaksin siis elama seal, kus 24/7 teenused on kättesaadavad. Igal juhul pean oma elu korraldama.
Võtame kella-vabanduse lihtsalt ära!
CV-Online’i uuringud on korduvalt näidanud, et suveajale üleminek tekitab esimestel tööpäevadel ja -nädalatel suuremat segadust kui talveajale üleminek, seda puhtalt põhjusel, et kevadel „võetakse“ üks tund ära ja sügisel antakse see tagasi. Kui sügisel unustad kell keerata, pead halvimal juhul tunni lihtsalt kuskil sisutult passima.
Veerand elanikkonnast on juba aru saanud, et suurem osa kelladest krutivad end õigel ajal õigesse ajavööndisse ise, aga siiski üle poole vastanutest on tunnistanud, et kella kruttimine ajavöötmete vahel pärsib neid ennast ja nende pereelu. Igal aastal on uuringus osalenud ka inimesi, kes said kella keeramisest teada uuringut täites.
Ma võin CV.ee korduvatele uuringutele tuginedes väita, et kella keeramine tekitab piisaval hulgal segadust ja pahameelt väga paljudele. Neid, kes on ühel või teisel viisil häiritud ja pahased, on rohkem (kokkuvõttes neli inimest viiest, sh 7 protsenti vastanutest ei jõudnud kevadel esmaspäeval õigel ajal tööle). Aga uuringule otsa vaadates võib ka väita, et need, kellel on kehtivast ajavöötmest ükskõik või see nende elurütmi iseenesest ei sega, ei osale ka uuringus.
Aga olgem ausad ka, et tööle tuleb ju nii ehk naa minna, kui töö vajab tegemist ja vabandusi selleks, et mitte minna või hilineda, leiab tark ka alati.
Eestis pole selle majandusliku mõju kohta väga põhjalikku analüüsi, kuid et meil töötab umbes 660 000 inimest, peame kellakeeramise negatiivset mõju arvestama mitte miljonites, vaid kümnetes miljonites eurodes. Uurimuses selgus, et vähemalt 15 ettevõttes üle Eesti ei jõudnud peale kella keeramist suveajale näiteks õigeks ajaks tööle mitte ükski töötaja.
Palju rohkem väärtust ja raha jätame aga hoopis teenimata, kui kulutame auru ja aja mõttetult pikkade ja tulemusteta vaidluste peale. Aeg kulgeb ju ikka edasi.
Lugu ilmus esmalt siin: Äripäev
