Minu esimene kogemus tööturul oli Rally Estonial 2018, kui sain end proovile panna piletikontrolörina. Väljasõit oli juba kell 2.30 öösel ning tööpostile jõudsime kell 4 hommikul. Olime kahekesi… kuskil… metsas. Päev tuli pikk, raske, emotsioonide rikas, huvitav. Usun, et suurim väärtus, mille sealt kaasa võtsin oli kriitika vastuvõtuoskus.
Jah, see päev sisaldas seda suurel hulgal. Inimesed olid kärsitud, kuid meie töö võttis aega ning ega need kurjad sõnadki kuulmata jäänud. Nüüd, töökogemuse suurenedes olen õppinud sellega toime tulema. Kriitika on normaalne, seda tuleb võtta õpetusena. Või kui see pole konstruktiivne, siis lihtsalt endast mööda lasta.
Mis mind kõige rohkem häiris? Teadmatus… meile anti kätte kast vajaminevaga, kuid mis puudus oli selgus. Peas käisid vaid mõtted: „Kus me täpselt olema peame? Kas me teeme õigesti? Mida me nüüd teeme? Me ei oska küsimustele vastata!” Algul olime täitsa hädas, kui meilt kui ürituse töötajatelt abi tuldi küsima. Aga eks inimene õpibki, kui ta otse vette visatakse ning me saime hakkama.
”Kuigi tegu oli poolenisti vabatahtliku tööga, siis saada enda kontole raha, mille olin ise teeninud, oli hoopis midagi muud.”
Kõigele vaatamata sai see päev varsti läbi, saime lõpuks bussile (kuigi õige buss unustas meid maha) ning jõudsime koju. Väsinud, kurnatud, segaduses, kuid siiski valdas mind rahulolu. Ma olin teinud ise midagi uut. Ma tegin midagi teiste heaks, enda jaoks. Ma käisin tööl. Kuigi tegu oli poolenisti vabatahtliku tööga, siis saada enda kontole raha, mille olin ise teeninud, oli hoopis midagi muud. See, et minu esimene töö osutus mulle suureks väljakutseks on teinud minust tugevama inimese. Ma olin juba oma järgmisele tööle kandideerides julgem ning teadsin, mida oodata ja millega arvestada.
– Autor Laura Liis
Minu esimene kogemus tööturul oli, kui alustasin oma töökogemuste kogumisega aastal 2017. Praeguse hetkeni olen töötanud nii vabatahtlikuna mitmel korral kui ka olnud päris tööturul palka teenimas. Seda kõike muidugi kooli kõrvalt ja peamiselt küll vaheaegadel, kuid olen väga rahul, et olen saanud alustada juba 13.aastaselt. Soovitan kindlasti ka teistel noortel juba varakult alustada.
– Angelika Palm
Tööga kaasnevad ka eksimused ja nagu teada on siis eksimused on inimlikud ning neid ei tohiks karta. Ka minul on olnud paar eksimust tööl. Esimene olukord neist juhtus aastal 2018, kui töötasin ühel üritusel ettekandjana. Nimelt kestis see üritus 3 päeva ja ma töötasin hommikusöögi ajal. Menüüs oli nimelt mitut sorti omletti (singiga, juustuga või mõlemaga) ja lai peekoni valik. Mis oli siis sellel korral minu eksimus?!
Esimesel tööpäeval ma polnud sellest teadlik, et menüüs selline valik on juurde tehtud. Seega toimetasin omlette järjest laudadesse ja mis selgus oli see, et osad inimesed said veidi teisi toite kui nad tellisid. Oma veast sain aru kui olin 5 kliendile toimetanud omleti ja nägin kuidas ta seda lahti lõikas… Ütleme nii, et siis oli alguses päris piinlik minna ütlema: ”kuulge Teil on vale toit!”, kuid võtsin julguse kokku ja tegin seda. Minu õnneks need kliendid, kelle ees ma vabandasin ja tunnistasin oma eksimust olid väga mõistlikud. Üks klient isegi soovis juhatajat näha ja kiita mind, et noor inimene ja julgeb oma eksimust tunnistada ka täiesti võõrale inimesele.
Soovin edasi öelda inimestele seda, et kindlasti ei tohi karta eksida, sest eksimine on inimlik. Minu arvamus on ka see, et kui tunnistad ise endale oma eksimusi on neist palju lihtsam õppida!
– Autor Angelika Palm
Changemakers Academy on 2-kuuline sotsiaalse ettevõtlikkuse programm, mis on suunatud 8.-12.klassi, eesti või vene keelt kõnelevale noorele. Programmi käigus töötatakse kuueliikmelistes tiimides, et aidata mentori abiga luua turundusplaan ettevõttele ning viia seda ellu.
