Töökoha vahetamine on tihti äärmiselt ebameeldiv ja keerukas protsess, eriti kui sinu ülemus ajab sind lihtsalt hulluks. Septembrikuus toob CV-Online (CV.ee) sinuni mitmed päris inimeste kogemuslood töökoha vahetamisega seoses. Oleme välja selgitanud peamised põhjused, miks inimesed töölt lahkuvad ning töökohta vahetada soovivad. Mõnel juhul võib tõepoolest olla põhjuseks juhtimisstiili sobimatus, negatiivne tööõhkkond või puuduv tunnustus tehtud töö eest.
Loe lähemalt, miks 29-aastane Jane (nimi muudetud – toim.) töölt lahkus ning vaata ka nippe, mida teha, kui oled Janega sarnases olukorras.
Miks sa oma eelmisest töökohast lahkusid?
Ma lahkusin eelmisest töökohast tegelikult mitmel põhjusel, aga üheks peamiseks oli negatiivne õhkkond ja väljakujunenud “vastikustunne” antud töökoha vastu. Mõistsin, et on aeg lahkumiseks alles siis, kui minu vaimne tervis sellest märku hakkas andma.
Olin ettevõttes töötanud kuskil 3 kuud, kui sain aru, et seal puudub täielikult igasugune süsteem/struktuur. Oma ametinimetusega ei olnud mul seal midagi pistmist, sest erialase tööga ma seal tegeleda lihtsalt ei jõudnud. Mida aeg edasi, seda rohkem tekkis mul sujuvalt juurde eriala väliseid töökohustusi, palgas see muidugi ei kajastunud. Poole pealt mõistsin, et tegelen ju ise juba nende asjadega, millega peaks tegelema tööandja, puhtalt juba pädevuse tõttu (läksin ju tööle siiski kindlale positsioonile..).
Sammusin lõpuks iga päev tööle küsimusega, et huvitav, millise jama ma täna endale kaela saan, ning kui piisav ma täna tööandja jaoks olen. Viimane oli tuletatud sellest, et sain nii mõnigi kord sõnumeid oma “halvasti tehtud” tööde kohta, ning et ma tegelikult tööandja silmis ei ole üldse antud positsiooniks valmis. Kui seda sulle nii mitu korda pähe raiutakse, siis päris ausalt, hakkadki uskuma. Sellegipoolest, kui igakuistes aruannetes nähtud tulemused olid head, siis ühtegi kiidusõna ma kordagi ei kuulnud.
Millal hakkasid aru saama, et midagi on valesti?
Esimeseks nö “ohumärgiks” oleksin võinud juba lugeda selle, et tööandjal puudusid piirid töö- ja eraelu vahel. Sain tihtipeale sõnumeid kell pool 10 õhtul sooviga midagi ruttu-ruttu korda ajada, kusjuures enamiku ajast ei olnud erakorraline probleem seotud isegi minu positsiooniga. Kella tundmine oli üldse üks huvitav aspekt – kõik pidi käima tööandja kella järgi. Mina olin E-R kontoris olemas 9:00-17:00 (nii oli lepingus kirjas), tööandja aga see-eest jõudis kontorisse paaril päeval nädalas pärastlõunal. Hiljem tegi aga ahastusest suured silmad, kui kell 5 laua tagant püsti tõusin ja oma tööpäeva lõpetasin.
Eredalt meenutan ka perioodi, mil olin haiguslehel kuna tõesti tervis ei lubanud isegi arvutiekraani vaadata. Tööandjat see aga ei heidutanud – küll saatis ise mulle jooksvaid ülesandeid kui ka lasi seda ka mu kolleegil teha, isegi, kui too pidas seda ebainimlikuks. Neid igapäevaseid imestuse kohti oli tegelikult veel, sest sain ikka iga päev mõne üllatuse ohvriks.
Kas proovisid ka ise kuidagi olukorda lahendada?
Mingil ajahetkel andis mu vaimne tervis märku, et asi on läinud liiga kaugele ja see ei ole enam kaugeltki okei. Läksin sellega ka tööandja jutule ja proovisin endapoolset visiooni asjast rääkida. Too hetk tundus, nagu oleks kõik justkui laabunud, ja et ta tõesti mõistab mind. Jagas olukorrast ka enda ja lähedaste kogemusi. Reaalsuses selle jutuajamisega midagi paremaks ei läinud ja kõik jätkus vanaviisi. Kui isegi tahtsin tervise tõttu kodukontorit teha, sain vaid vastuseks, et selline koostöö ei ole ettevõtte jaoks jätkusuutlik.
Millise õppetunni endaga kaasa võtaksid?
Selline töökoht kasvatas mulle kindlasti “paksema naha”. Täna usun, et kogu seda olukorda oleks võib-olla suutnud leevendada enda eest seismine ja teistega jagamine. Ise situatsioonis sees olles ei pruugigi näha kõiki “negatiivseid” elemente, aga alati tasub kas kellelegi jagada või ise hetkeks sammuke kõrvale astuda.
Ma alustasin mitut tööhommikut peatäie nutuga kontoris, sest olin saanud järjekordse laimulaviini ohvriks. Sel hetkel arvasin, et vale oleks kirjutada, kuidas ma ennast tol hetkel tundsin, aga täna usun, et see oleks tõesti ehk aidanud. Äkki ta ei saanud isegi aru, et mulle halvasti ütles?
Mida soovitaksid töötajale, kes on sinuga sarnases olukorras?
Räägi kellegagi. Olgu see keegi sinu sõber, tuttav, vanemad, psühholoog vmt. Kohe, kui märkad esimesi “ohumärke”, räägi julgelt sellest kellegagi, küsi arvamusi. Mina andsingi lahkumisavalduse sisse juba puhtalt sellepärast, et lähedased minu kõrval julgustasid mind seda tegema. Arvan, et üksi olles oleksin sellega veel viivitanud. Olukorras ise sees olles võid nii mõnestki asjast mööda vaadata. Sellisel juhul on hea, kui keegi saab hetkeks situatsiooni kõrvalt hinnata.
Kuidas sul praegu läheb? Kas tegutsed aktiivselt tööturul või sirvid pigem passiivselt pakkumisi?
Täna läheb mul pigem hästi. Kuna kõige rohkem sai sellest olukorrast kannatada vaimne tervis, siis see pool vajab veel pisut lihvimist. Olen alustanud aktiivselt ka uute tööotsingutega, aga ausalt öeldes tunnen, et negatiivne töökogemus on võtnud mult igasuguse isu kandideerida ametikohale, mis mul varem silma särama lõi. Proovin sellegipoolest hoida avatud meelt ja olen endiselt avatud uutele ja põnevatele väljakutsetele.
Kui ka sinul on Janega sarnane kogemus või mõtled hetkel töökoha vahetamisele, siis vaata SIIT, mida sellises olukorras teha. Vaata ka CV.ee tööpakkumisi.
