Olen olnud vabakutseline näitleja nüüd juba natuke üle aasta. Lõpetasin eelmisel suvel Viljandi Kultuuriakadeemia näitlejana ja tuleb tunnistada, et juba sisseastumiskatsetel viis aastat tagasi oli mulle selge, et töö leidmine sellel erialal on teistsugune ja keeruline protsess. Ent soov teatrit teha oli nii suur, et isegi variant olla pärast nelja aastat kõva drilli ja loomingulisi eneseületusi ikka lõpudiplomi kättesaamise järel töötu, ei vangutanud mu tahet.
Peab tõdema, et CV-keskuses ja CV-onlines ringi vaadates pole mul just lootust oma erialaga pakkumiste otsa komistada. Kui kooliajal jalg mõne teatriukse vahele saada, on tulevik natuke kindlam, ent konkurents on tihe ja kõigile ei jätku. Ausalt öeldes pea ees vabakutseliseelu laintesse sukeldumine tundus mulle isegi närve kõditavalt adrenaliiniküllane: kas ka minul näkkab; kas saan end ikka majandatud; kas leian õiged inimesed ja nemad minu? Ja minu suureks üllatuseks (võib olla ka algaja õnnest) hakkasingi erineva kaalu ja pikkusega saaki konksu otsa tõmbama ja sikutasin kõik usinalt välja ja niimoodi õngitsedes ongi mu aasta möödunud.
Ent projektid tähendavad tihti seda, et mul on perioode, kus olen nädalaid hommikust õhtuni teatrisse uppunud, mil muud maailma ei näegi – naudin neid perioode väga, kuigi tegu on väga intensiivse elustiiliga ja tihti on see füüsiliselt ja vaimselt palju energiat nõudev. Kuid neile perioodidele järgneb ka vastupidiseid nädalaid, kui mul pole mitte ühtegi otsest töökohustust … ega üldse kohustust … ega plaani, mida enda ja oma olukorraga peale hakata. Ausalt öeldes tööstressiga on kergem hakkama saada kui töötustressiga. Kuigi puhkust on vaja, siis olen aru saanud, et minu vaba aeg peab olema tegelemine millegagi, mis pakub uusi ületamatuid väljakutseid hoopis teisest vallast… et siis ikka aja jooksul ennast ületada ja tunda, et mu elu on arengus ja liikumises. Eriti tore ju oleks, kui selle eest saaks tasu ka, eksole.
Niisiis olen ikkagi pilku peal hoidnud, et mis tööpakkumised ringlevad ka teistel erialadel või valdkondades. Tunnen tööotsinguportaalides surfates, et elu on ju kirju ja inimesel on igal ajal vabadus igasugu asju katsetada! Siiski palgatööd, kus graafiku alusel tuleb kohal käia, vabakutselise ellu kombineerida on keeruline. Mu armastus teatri vastu on veel nii sügav, et teda päris maha jätta ei suuda.
Võimalusi kaaludes otsustasin kolm kuud tagasi luua oma ettevõte, mille põhitegevusvaldkonnana tegeleb küll minu loominguliste oskuste müümisega, kuid ettevõtlus ise on täpselt selline hoopis teine valdkond, mis tundub minu vähem aktiivsele ratsionaalsele mõtlemise ületamatu väljakutsena. Annan endale aru, et edukaks ettevõtte majandamiseks jääb teadmistest puudu ja seega otsustasin nüüd hakata alates sügisest esimese etapina süvenema tõsiselt raamatupidamise salapärasesse ookeani. Lisaks olin oma surfingutel tähele pannud, et raamatupidajaid vajatakse igal ajal ka teistesse ettevõtetesse ja seeläbi saaksin oma uut oskust rakendada nii enda kui ka teiste hüvanguks. Olen raamatupidamise alaste teadmiste omandamisest isegi natuke veidralt üleliia entusiastlikult meelestatud. Usun, et saan sealt oma väljakutsed; tunde, et olen arengus ja kinnituse, et millegi uue katsetamine teeb elu kirjumaks. Soovitan seda tunnet 🙂
Liisut näeb sel suvel selles lavastuses.
