Mina olen Laura, 25-aastane tallinlane ja suur töö-õnne entusiast. Olen hetkel oma elus jõudnud paika, kus oma tööd ja tegemisi naudin ning tunnen, et teen õiget asja. Selleni jõudmine oli aga üks käänuline tee koos läbikukkumiste ja valede valikutega. Kohustuslik kooliaeg ei olnud minu jaoks midagi hirmsat. Lubasin juba esimeses klassis, et lõpetan keskkooli kuldmedaliga ja seda ma ka tegin. Ma ei olnud teab mis nutikas laps, pigem hästi tubli ja kohusetundlik. Mõtlesin juba põhikoolis, kuidas minust saab kindlasti kõrgelt haritud ja edukas karjäärinaine. Kuidas ma vuran igapäevaselt kuskil kontoris ringi ja teen tähtsaid asju arvuti taga. Koos keskkooliga tekkis minus aga tuleviku osas suurem ärevus. Kelleks ma siis ikkagi saada tahan? Mida edasi õppima minna? Millised eksamid valida, et ülikoolidesse sisseastumine kergemalt läheks? Tundsin survet, et pean juba keskkoolis väga täpselt teadma, kes minust saab ja millist tööd ma “elu lõpuni” tegema hakkan.Psühholoogia oli üks minu kindlatest valikutest peaaegu terve keskkooli. Mulle tundus see nii põnev ala. Kujutasin end ette inimesi nõustamas ja aitamas. Tahtsin, et minu töö oleks vaheldusrikas ja pakuks mulle võimalust iga päev uute väljakutsetega tegeleda. “Jaa, minust saab psühholoog,” arvasin kindlalt.
Mäletan oma gümnaasiumi lõpetamist kui eilset päeva. Viisin täide endale ja vanematele antud lubaduse ning võtsin värisevate kätega vastu lõputunnistuse koos väga heade tulemuste eest saadud kuldmedaliga. Ma ei unusta oma vanemate pilke, nad olid minu üle nii uhked ja ma ise ehk veel rohkemgi. Ära tegin! Algas ärev ülikoolidesse kandideerimine, mis minusugusele pabistajale oli tõesti äärmiselt pingeline. Endale üllatuseks otsustasin paberid sisse anda hoopis sotsioloogia erialale. Siiani pole ma päris täpselt kindel, miks ma seda tegin. Järsku tundus see mulle hea valik, lai töövaldkond ja võimalus paljudeks erinevateks töökohtadeks. Lisaks eksamitulemustele tuli sisse saamiseks sooritada akadeemiline test. Just siin kukkus aga minu väga täpselt planeeritud maailm kokku. Mina, äsja kuldmedaliga lõpetanud, alati edukas ja kõrge enesehinnanguga õppur, kukkusin kolinal konkurentsist välja, sest ei saanud akadeemiliselt testilt läbi. Nutsin suurest kurvastusest vist vähemalt kaks päeva. Appi! Mis nüüd saab? Kuhu ma siis lähen? Paanika! Uurisin oma valikuid ja tegin veel vähemalt kolm ringi kõigile pakutavatele erialadele peale kuniks jõudsin eripedagoogikani. Õppekava sisaldas nii palju minule meeldivaid aineid, nende seas suurel osal psühholoogiat. Sain sinna kindlalt sisse. Minus tärkas taas elevus! Minust sai Tartu ülikooli eripedagoogika tudeng. Tartu – siit ma tulen!
Olin uueks eluetapiks valmis. Kolisin Tartusse ning nautisin iseseisvust, mis sellega kaasnes. Minu kursusekaaslased tekitasid juba alguses tunde, nagu me peakski kõik koos õppima ning kogu bakalaureuse olime üksteisele toeks nii õppimisel kui eraelus. Sain aru, et olen õigesse kohta jõudnud. Kõik oli nii uus ja põnev! Tudengielu pakkus palju põnevat, lisaks õppetööle ka korralikku seltsielu ning muidugi pidusid. Olin nii rahul! Kogu selle suure põnevuse keskel mõistsin, et elu oskab meid väga palju ise juhtida. Olen seda korduvalt tunda saanud. Läbikukkumised on alati millekski vajalikud. Elu suunab meid sel viisil radadele, mida me ehk ise ei valiks ja mis meid tihti ka hirmutavad, kuid mis lõpuks just need õiged on. Enamasti saame neist põhjustest aru hiljem. Aga kui see arusaamine on tekkinud muutub kõik järsku nii selgeks ja vot see on üks äraütlemata hea tunne. Akadeemilise testi läbi kukkumine oli parim, mis sai juhtuda. Jõudsin erialani, mis lisaks headele inimestele andis mulle teadmised, mida nüüd oma töös vajan, olgugi, et ma erialast tööd ei tee. Sain õppetunni, et oluline on peale ebaõnnestumisi ikka ja jälle püsti tõusta, neist õppida ja edasi liikuda. Kõik juhtub ju alati põhjusega. Etteruttavalt saan öelda, et sellega kogu minu keeruline tööõnne leidmine ei lõppenud, kuid sammukese lähemale jõudsin aga küll.
