Inimeste rahulolu oma elu ja ka tööga uuritakse palju. Keskmiselt kurdavad inimesed oma elu üle 15-30 korda päevas ehk siis seda põhimõtteliselt iga 32 minuti tagant. Kõige enam on teravate hammaste vahel töö ja eraelu ning esikoha eest trügitakse üsna võrdväärselt. CV.ee kasutajate tagasisidest tuli hiljuti välja, et suisa 71% inimestest tegeleb kurtmisega tööl igapäevaselt.
Halast on saanud vaikimisi Eesti rahvushümn, mis märkamatult huuled võbelema paneb. Isegi sõnad on halahümnil sageli sarnased: Palk on liiga väike. Tööd on liiga palju. Ülemus on jobu. Töökaaslased laisad jne. Nii nagu iga hea looga, on ka halalaulu sõnad meeldejäävad, refrään kordusi täis ja viis igale veregrupile sobiv. Usun, et kui lugeja oma mälusopis veidi urgitseb, leiab kindlasti palju paralleele oma eluga.
Mis see siis on, mis paneb inimesi nii palju pühendama oma aega tegevusele, mis olgem ausad, enamasti midagi head endaga kaasa ei too.
Põhjuseid on erinevaid:
Harjumus ja tähelepanuvajadus. Vinguv mõtte- ja väljendusviis on kasvanud meie sees vaikselt ja tasapisi, sageli ajades tugevad juured alla imikueas, mil kõvema hääle peale jooksid kohale ema või isa.Täiskasvanuna on see inimestele sageli jätkuvalt mugav viis tähelepanu saamiseks. Nii nagu on keeruline jääda ükskõiksed väikese imiku nutu suhtes, on ka täiskasvanute kurblaulu raske ignoreerida.
Kuuluvustunne. Kaashalajate grupid on üks üsna kindel ja turvaline ringkond, kellele võib alati kindel olla ja kes tekitavad turvatunde. Inimesed teavad, mida sellelt grupilt oodata ja no olgem ausad, vigade otsimises ja näpuga teiste suunas näitamisel ollakse igati profid. Aga mis seal ka imestada, sest põlvkondade kaupa on inimesed kasvanud üsna kaugel enesereflektsioonist ja pigem on otsitud väliseid põhjuseid, miks asjad on üht- või teistmoodi. Nii nagu matemaatikas on meile õpetatud, et kaks miinust teevad kokku plussi, on ka kahe halaja enesetunne pärast “rasket tööd” positiivne.
Stress. Kui asjad ei lähe nii nagu inimene on mõelnud ja lootnud ning see toimub pikemaajaliselt, tekib stress. Ebamugavustunne paneb suure osa meist auru välja laskma, sest pinge all kaua vastu ei pea. Seega jagamine eesmärgiga endas selgusele jõuda on arusaadav ja positiivne. Aga eks seal peab tunnetama, kui palju on mõistlik oma prügi teise inimese õuele kallutada ja mis on selle mõju teisele inimesele.
Igavus ja liiga palju aega. Liiga palju vaba aega annab ruumi mõtetele, millel pole selget eesmärki ja mille kordamine kindlasti EI OLE tarkuse ema. Igavus võib anda tõuke loovusele ja tegutsemisele, kuid see võib anda tõuke ka loovale halamisele. Inimesed, kellel on huvitav ja mitmekesine elu ning aeg planeeritud, ei jõua lihtsalt kurtmisega tegeleda. Küll oleks huvitav näha tööpäeva kalendris sarnaselt selja sirutamisele ja veejoomisele väikseid halamispause.
Kokkuvõttes võib öelda, et julge ja hakkamist täis halamine pole kindlasti midagi sellist, mille üle uhkust tunda. See ei tohiks olla Eesti või mõne organisatsiooni bränd, mille järgi teda tuntakse. Õigustus, et ka teised teevad nii, ei ole piisav argument.
Mind üllatab organisatsioonide kanapimedus selle probleemi ees, kuid teisest küljest teame me ju kõik ütlemist “inimene harjub kõigega” ja nii on ka kaeblemine vaikselt ent järjekindlalt oma seenevõrgustikku ehitanud ja sellest vabanemine keeruline.
Võti oleks kindlasti selles, et inimesed teadvustavad probleemi, märkavad sellise käitumise mõju ning omavad soovi seda lahendada. Hirm olla halb inimene tuleks kummutada, sest asju tuleb julgeda välja öelda. Kui iga inimene pöörakse koheselt tähelepanu teise inimese negatiivsele käitumisele ja leiaks ka viisi, kuidas rohkem positiivselt inimestele tähelepanu pöörata, siis kaeblemiste hulk väheneks oluliselt.
Erinevad CV.ee küsitlused on näidanud,et ühele ja samale küsimusele vastavad tööandjad ja töötajad väga erinevalt. Mis tähendab seda, et omavahel ausat ja avatud kommunikatsiooni sageli ei toimu. Mis seal siis imestada, et oleme täna olukorras, kus kontorid on täis elektrit ja inimesed mõtlevad iganädalaselt töökoha vahetuse peale. Meie, CV.ee, usk on, et töökoha vahetusest ei piisa, kui suhtumine endasse ja teistesse pole muutunud.
CV.ee on võtnud eesmärgiks teha endale selgeks, mis teeb inimesed õnnelikuks ja motiveerib tegutsema ning aidata omalt poolt kaasa, et tööandjad ja töötajad muutuksid enesest teadlikumaks ja vastutustundlikemaks, hoolivamaks ja toetavamaks teineteise suhtes.
