Olgem ausad – meil kõigil on omad hirmud. Ja neid hirme on rohkem kui üks. Olen täheldanud, et hirm, mis suurt osa inimesi igapäevaselt valdab on hirm põrumise ees. Hirm põrumise ees on nii suur – seda nii töökeskkonnas kui isiklikus sfääris.
Ja mis veel hullem – kui töökaaslane või kestahes muu märkab või kuuleb, et oled põrunud, siis on justkui piinlikkus majas ning keegi saab taaskord näpuga näidata: “Näed Sa, oled ikka saamatu küll.” Mis tähendab seda, et meil on kaks probleemi. Meie hirm põrumise ees ning teiste põrumiste üle kihistamine (see naabrist parem mentaliteet, tead ju küll).
Mulle näib, et töökultuuris levib mentaliteet – kui eksid, siis oled ebapädev. Kui oled ebapädev, siis võtame inimese, kes on pädev. Ja olgu selge: eksida ei tohi. Kui eksid, oled kiiresti asendatav.
Ma olen rahvusvahelise tudengiorganisatsiooni taustaga, kus levib üks südantsoojendav ütlus, mida organisatsiooni staažikad liikmed uusliikmete seas juurutavad: “Esimesed 1000 viga on lubatud”. Ent ma leian, et see ‘moto’ ei peaks piirduma vaid vabatahtliku organisatsiooniga ja võiks jõuda kõikide tööandjate teadvusesse.
Mind ergastas ka üks hiljutine vestlus ühe jalgpallitreeneriga, kellega sai arutatud erinevate meeskondade strateegiat – võistlustulle minnes hoitakse mänguväljal vaid tugevamaid ja seda kuni mängu lõpuni. Ikka selleks, et võita.
Pisikesed mängijad, kes jäävad nördinult mängu lõpuni pingile ei tunneta mõistagi seda rõõmu, mida vanemad enda lapsukest jalgpalli treeningusse viies ootavad – et lapsel oleks sportliku ja arendava tegevuse saatel lõbus aega veeta. Teisisõnu – upitame tugevamaid, treenime nad vaimselt vaid võitma ja samaaegselt ei anna teistele võimalust heaks saada, sest nemad ju ei too koheselt võitu koju.
Jah, äris on rahad mängus ning tobedad eksimused võivad sulgeda mõne eduka tehingu ukse, kuid teisalt leian, et ei tohi enda töötajaid vaid õnnestumistega ära hellitada. Miks? Sest me rõõmustame vaid tipphetkede üle ning need ununevad kiiresti. Kui õnnestumised saavad tavaliseks ja tekib ootamatu olukord, kus tekib sõnaotsesesmõttes fuck up, siis valdab inimest ennast kui ka tiimi ja juhtkonda paanika, hädaolukord – lausa hullumajapuhvet! Nii siis, õnnestumine õnnestumise otsa väljendab minu jaoks juba ohtu ja üürgavaid signaale: “Te olete mugavustsoonis ja ei liigu edasi!”.
Eksimused õpetavadki meid. Eksimisruumi peab olema. Elada ja töötada kartuses feilida ei arenda meid inimestena. Vahet ei ole, kas eraelus või tööatmosfääris. Eksimuste eest tasub tänulik olla – eelkõige tööandjal, sest ettevõttes on nüüd veel suurem oskuste ja teadmiste pagas, kuidas erinevates situatsioonides (ka kriitilistes!) toimetada.
Ja mis siis, kui selle asemel, et meeskonnakoosolekutel kruvida üles pinget ja võtta fookusesse ebaõnnestumised, oskaksime päriselt tähistada ebaõnnestumisi? Üks aspekt, mis mulle meie tiimi koosolekute juures väga sümpatiseerib on see, et koosoleku sisuline arutelu ei alga kunagi enne, kui oleme jaganud teineteisega enda möödunud nädala tipphetki ja suurimaid ebaõnnestumisi (teisisõnu highs and lows).
Ja see on täiesti okei, et mõnel nädalal tahaks ainult mõõnasid jagada ja arutleda, mida ma sellest õppisin. Võib-olla peaks koosolekuid alustama sellega, et kõik jagavad üksnes enda hiljutisi suurimaid põrumisi ja me tähistamegi neid kõik koos?
Minu sõnum Sulle – lase endal ja teistel inimestel põruda. Ole julge ja feili. Julgusta teisigi seda tegema.
Hea tööandja, miks peaksid Sina julgustama enda töötajatel feilida? – Vastasel juhul ei tehta julgeid samme ega otsuseid Sinu ettevõttes ning naiivne on arvata, et see siis Sulle edu toob.
PS! Ja ära mine endast välja, kui oledki põrunud. Täna seda õppetundi ja tõuse kohe püsti, sest järgmine kord oled targem, Su kogemuste pagas on võidukam ja võid teinekord kedagi hoopistükis mõnes keerukas situatsioonis välja aidata.
Edukat feilimist!
