Mina olen Hanna, 22-aastane Tallinna Ülikooli vene filoloogia esimese kursuse üliõpilane.
Kolmeaastase kõrgharidustee otsingu järjel tunnen, et nüüdseks olen leidnud oma koha ja selle õige raja, mida mööda astuda. Kui keegi oleks mulle keskkooli lõpus öelnud, et mõne aasta pärast leian ennast vene filoloogiat õppimas, poleks ma seda ealeski uskunud. Esiteks polnud see kindlasti minu huviorbiidis ja teiseks teadsin, et õppekoha saamine eeldaks minult üsna kõrget vene keele taset.
Igati plaanipäraselt sujuvad keskkooliaastad lõppesid pisaratega, sest ma ei saanudki ihaldatud õppekohta Tartu Ülikoolis ajakirjanduse erialal! Pisarad pühitud, sõitsime sõbrannaga hoopis Portugali oliive korjama. Tagasi vaadates oli see üks enneolematult äge ja kordumatu kogemus! Teist katset kõrghariduse omandamisel alustasin Viljandi Kultuuriakadeemias. Seal sooritasin kokkuvõttes poole õppeajast. Viljandi õpingute ajal õnnestus mul veeta ka semester vahetusüliõpilasena Peterburis. Seal lahvatanud huvi vene keele vastu võiski olla suurimaks tõukeks eriala vahetusel. Hoolimata sellest, et pool oli mindud kultuuriakadeemias, otsustasin ma, et seekord ei tee ma asja lõpuni sellel printsiibil, et iga alustatud asi tuleb lõpuni teha.
Praeguse erialaga olen ma väga rahul. Minult on tohutu palju küsitud, et miks selline eriala valik? Kust sul on tekkinud huvi? Alguses vastasin tihti poolnaljaga: „ Usun, et olin eelmises elus venelane!“ Täna ma sellele küsimusele enam vastata ei oska. Mulle tundub, et mitte ükski vastus pole ammendav kirjeldamaks seda sisemist teadmist ja kindlust. Tunne on õige. Huvi on suur ja aina kasvab.
Hoolimata suurest vaimustusest, teadvustan endale aeg-ajalt, et tõenäoliselt pole mul kunagi võimalik rääkida vene keelt samal tasemel, nagu teevad seda emakeelt kõnelejad. Vähemalt on ideaal, mille poole pürgida ja selle nimel haaran ma igast võimalusest. Omal käel õpingute algusaegadel sundisin enda paari sõbrannat, kes vene keelt valdavad, endaga rääkima vene keeles. Kõige erksam ja naljakam „kompliment“, mille sain enda oskuste kohta healt sõbrannalt kõlas umbes järgmiselt: „ Räägiks nagu ahviga. Sinuga ei ole ju võimalik vene keeles rääkida, kui peab iga sõna sulle ette ütlema!“ Täna iga sõna mulle enam ette ütlema ei pea. Keele arendamiseks kuulan vabal ajal ka venekeelset muusikat ja vaatan vene sarju. Sügisel aga sõidan ligi pooleks aastaks vahetusüliõpilaseks Venemaale, Omski.
Ma ei tee veel erialast tööd, aga tulevikus võiksin ennast näha vene keele kui võõrkeele õpetajana. Olen valmis teistega oma vaimustust jagama. Tuginedes enda kogemusele õpilasena, võin öelda, et kui õpetaja silmad säravad ja on näha, et ta armastab oma eriala, on ka minu õpitulemused paremad. Eriti hea oleks oma teadmisi rakendada eestlaste õpetamisel. Õppides ise nullist vene keelt, tean täpselt, millised probleemid avalduvad õppeprotsessis eestlastel.
Kõige tähtsamad on huvi ja kirg selle vastu, millega elus tegeleda. Kuniks seda jagub, on mõnus jätkata samal kursil. Elu tihtipeale mängib ette võimalused, millele ise pole osanud mõeldagi. Vahest on hea lahti lasta oma kinnisideedest, minna vooluga kaasa, katsetada ja proovida, kuniks leiad sisemise teadmise selle kohta, et ma olen praegu õigel ajal õiges kohas.
Tutvu teiste inspireerivate lugudega ja tee esimene samm tähenduslikuma töö suunas! Vaata lähemalt: https://kampaania.cv.ee/minatean
