Peale suurt ja emotsionaalset sisseastumisrada seadsin sammud Tartu poole. Olin värske Tartu ülikooli eripedagoogika tudeng ja oma eriala üle lausa uhke. Mõelda vaid – minust saab õpetaja. Mul saab olema ühiskonnas tähtis roll ja kindlasti hakkan ma oma tööga maailma muutma. Nii ma vähemalt arvasin. Mõni aeg peale õpingutega alustamist tundsin aga, et midagi on valesti. Kas olin siiski vale valiku teinud ja oma aega vaid raisanud?
Pakkisin oma kompsud kokku ja sõitsin ülikoolilinna. Mind ootas ühiselamutuba, kus end mõnusalt sisse seadsin. Mul vedas toakaaslasega, kellega klappisime kohe ning kellest sai minu tähtsaim tugi ülikooli ajal. Äsja alanud uus elu tõi aga suure põntsu mu eraelus. Minu pikaaegne peika jättis mu maha. Sel hetkel oli see kui maailma lõpp. Õnneks aitasid mul selle keerulise perioodi kursaõed üle elada, kuid õppimisse tekitas see siiski kohe alguses mõned lüngad.
Uue õppimissüsteemi ja graafikuga harjumine võttis aega, kuid meeldis mulle sellegipoolest. Ei olnud enam kindlaid 8-15ni koolipäevi. Tunniplaanis võis olla ka täitsa vabu päevi ja siis mõnel päeval näiteks kolm loengut järjest. Paljud loengud polnud isegi kohustuslikud mitte. Olin nüüd ju suur inimene. Sain ise otsustada, kas ja kuhu ma kohale lähen. Peaasi, et eksamiperioodil kõik vajalikud asjad tehtud saaks. Minus kadus see Laura, kes ma keskkoolis olin. Mulle ei olnud enam hinded ja tulemused nii tähtsad. Tegin ära täpselt nii palju kui vaja, aga mitte grammigi rohkem. See üllatas mind ennastki, kui vabalt ma suutsin asja võtta.
Ülikooliga käis kaasas ka tegus sotsialiseerumine. Peamised väljaskäimised toimusid nädala sees. Nädalavahetusel veeretas suurem osa seltskonnast ennast koju tagasi. Polnud harvad juhud, kui me neljapäeva hommikustesse loengutesse lihtsalt ei jõudnud, sest pidu oli alles hommikul lõppenud. Mnjaa.. see oli hullumeelne aeg! Küll aga ei kestnud selline pidutsemine kaua, vast esimese aasta ja siis oligi kõik, suuremad peod olid selleks ajaks peetud.
Keskkooli lõpetades olin tugevas ülekaalus. Nüüd tundus aga hea aeg end käsile võtta ja kaalu langetama hakata. Leidsin enda jaoks uue väljundi ja nautisin elustiili, mille endale loonud olin. Käisin tihti enne loenguid trennis, liikusin palju jala ja lubasin endale vaid tervislikku toitu. Ehk oli see ka üks põhjustest, miks pidutsemine enam ahvatlev ei tundunud. Ma arvan, et see osa neist kolmest Tartus veedetud aastast oligi parim. See muutus viis mu lõpuks sinna, kus ma olen praegu, aga sellest juba millalgi hiljem.
Tulles aga õppeainete juurde, siis oli meie õppekavas palju selliseid ained, mis mulle tegelikult üldse nii palju huvi ei pakkunud. Oli ka palju raskeid aineid, kus tuli vaat et veri ninast välja pigistada, et läbi saaks. Ma polnud halb õpilane, minu tulemused olid keskmised ja läbi ma kuskilt ei kukkunud. Minu üllatuseks olid just psühholoogia ained ühed keerulisemad ja mitte nii huvipakkuvad kui ma arvasin. Raske oli end neid õppima sundida.
Umbes teise aasta poole pealt hakkasin mõtlema, kas valitud eriala on ikka minu jaoks. Minus tekkis kummaline vastumeelsus õppimise vastu. Ma lihtsalt tegin asju kuidagi autopiloodil, polnud mingit huvi ega soovi uusi teadmisi saada, tähtis oli lihtsalt mitte läbi kukkuda. Rääkisin oma tunnetest vähestele. Tundus hirmus tunnistada, et olen vale valiku teinud. Sel ajal polnud mul ka aimu, mis võiks see muu olla, mis mind päriselt huvitaks.
Igatahes neelasin oma ebamugavuse ja kahtlused alla ning tegin ka kolmanda aasta ära. Sooritasin lõpueksami ja sain diplomi. Olengi kõrgharitud Tartu ülikooli vilistlane! Lahe! Olin enda üle natuke ikka uhke ka ja valmis taas maailma vallutama. Otsustasin oma kahtlustest hoolimata kooli õpetajaks minna. Tundsin, et olen selleks valmis. Arvasin, et minus on see miski, et olla hea õpetaja. Nojah, tegelikult ei läinud asjad päris nii nagu lootsin, kuid õppetunnid sain kindlasti kätte.
Tagantjärele mõtlen aga ikka, et kas oli õige otsus õpinguid jätkata, kuigi eriala mulle nii väga ei meeldinud? Vist ikka oli. Tänu sellele on mul vajalikud oskused praeguseks tööks. Ükski teadmine ei jookse ju mööda külgi maha ja pole välistatud, et just tulevikus meil neid vaja läheb. Aga ma tahan siiski julgustada, et see on täiesti okei, kui esimene valik ikkagi päris õige pole. On täiesti normaalne õpingud pooleli jätta ja/või eriala vahetada. Pole mõtet end lihtsalt paberi pärast kuskilt läbi suruda. See on tegelikult ka väga suur surve, mis ühele keskkoolilõpetajale peale pannakse. Justkui me peaksimegi kohe teadma, mis meid päriselt huvitab või kelleks me saada tahame. Ei pea, ausalt ka ei pea! Võime vabalt enne mõnes ämbris kolistada, kui selle päris “oma” leiame.
Nüüd mõistan, et minu keskmised õpitulemused olid paljuski seotud vähese huviga õpitava vastu. Olen hiljem pidanud palju keerulisi asju meelde jätma, kuid see on olnud palju kergem. Mulle lihtsalt väga meeldis see, mida ma õppima pidin. Minu suur saavutusvajadus tahtis ainult parimaid tulemusi, ma tahtsin olla edukas selles, mis mulle nii väga meeldis. Ülikoolis minus seda põlemist ja soovi polnud. See põlemine tuleb endas aga üles leida, sest nii on palju lihtsam õppida, töötada ja elus edasi liikuda. Kas ülikoolis veedetud kolm aastat oli siis mahavisatud aeg? Pigem mitte. Vähemalt on mul kõrgharidus olemas ja see on ju ometi tähtis, kas pole?! Kui ma aga peaksin uuesti valima, valiksin teise tee.
