Alati entusiastlik 28-aastane võrulane Maiko on hoolimata enda noorest east läbinud tööalaselt mitmeid teekondi. Maiko loo saaks hästi võtta kokku kui teekonna palgatöölisest iseenda aja, energia, tulemuste ja raha peremeheks, ent Maiko nendib, et nii roosiline see rada ei ole olnud. „Töötasin ühel hetkel korraga põhitööl palgatöölisena ning tegelesin enda projektidega – kitarritundidega ja nullist kitarride ehitamisega.“ See aeg venis liialt pikaks – ligi 2 aastat möödus mitmel rindel tegutsemisega, kui ta otsustas teha hüppe ja loobuda palgatööst. Maiko tunnistab, et selle hüppe palgatööst eemaldumiseks oleks võinud teha kohe alguses: „puhas aja raiskamine, kuna võita oli palju – tervelt üle saja tunni kuus vabanes!“
Küsimusele, millal sellist viisi karjääripööre ikkagi algas vastas Maiko lai naeratus näol: „Karjääripööre algas 8-aastaselt, kui tegin vanemate maasikaäris tööd.“
Maiko vanemate eestvedamisel toimis perefirma, mis tegeles maasikate kasvatamisega – lapsed võeti niisamuti appi ning maksti ametlikult sümboolset töötasu, mis võiks väikse poisi rõõmsaks teha. „Ühel hetkel hakkasin ise kalkuleerima – kuulsin, mis hinnaga need Tallinnas turule lähevad ning panin seejärel enda jaoks asjad paika, et asjad nii ei käi!“ muigab Maiko.
Sealt hakkas Maiko isu ja soov aina arenema – „tulid õpilasfirmad, ent need ei toiminud kohe üldse,“ naerutab taas Maiko. Siiski tuli kriitiline moment ikkagi juba vanemaealiselt palgatöölise rollis olles.
Maiko tõdeb, et mõttekoht tekkis punktis, kus sai aru, et tema kõrval on inimesed, kes on käinud ülikoolis, ent ei ole kõrgemal positsioonil kui tema. See tekitas küsimuse, miks küll pingutada? Maiko tõdeb, et tegelikult töö meeldis talle väga, kuna see sundis mõtlema ning pani leiutama. Siiski tundis ta, et see ei ole koht, kuhu tahaks pidama jääda.
Noormees on töötanud suviti ka Soomes, et veelgi enam teenida, kuid mõte, et peab oma aega müüma, kui saaks palju efektiivsemalt asju teha oli vastukarva. Töötades palgatöölisena hakkas leidlik Maiko koguni ise optimeerima ettevõtte protsesse, mistõttu ei olnud ta mõnikord just heade töötajate nimekirjas, kuna tegi asju niiviisi nagu ülemused ei olnud ette mõelnud.
Maiko jagab, et tööprotsess oli niiviisi kiirem ja veaprotsent väiksem. Tulenevalt sellest tunnistab Maiko: „Õppisin lõpuks töö juures lulli lööma – töökohas tekitati kunstlikult laiskusepisik sisse, kuigi enda loomult on Maiko aktivist.
Maiko märgib: „Üks hea tööandja peaks soosima, et töötaja mõtleks ise lahendusi välja ja oleks iseseisev mõtleja.“ Ent Maiko kogemused on seni vastupidised olnud – iseseisev mõtlemine ei ole alati hea olnud.
„Kui inimene mõtleb iseseisvalt, siis ei tähenda, et ta peaks tingimata ettevõttest lahkuma. Ettevõte peaks kuulama töötajat ja alles siis süsteeme looma, kuid tööandja peab kuulama õigeid töötajaid. Tööandja peab nägema, kes soovivad mõelda ja kes mitte. Mõtlejatel ja genereerijatel tulebki lasta seda teha ning näha selles kasu.“
Vahetus töölisest iseenda peremeheks käis sujuvalt
Maiko sõnab: “Üritasin töökohal kõiki õigusi painutada nii palju kui võimalik – kui töö sai efektiiselt tehtud, siis kauplesin juhtkonnalt eeliseid välja.” Maiko soovis tegeleda ka projektidega: ehitada nullist keelpille ning õpetada teisigi kitarri mängima kitarritundide teel.
Esialgu soovis ikkagi püsivat sissetulekut saada, mistõttu töötas Maiko õhtuti palgatööl ja päevasel ajal enda projektide kallal. Ligi 2 aastat toimetamist ning Maiko nägi, et oli veel veidi miinuses enda ettevõtmisega, kuid siis otsustas teha hüppe.
„Minu suurim võit oli juba see, et üle 100 tunni kuus vabaneb! Selle ajaga saab tegutseda – täitsa enda unistusi, teha soovitud tööd, haarata kinni huvipakkuvatest võimalustest.“ Tagantjärgi tarkus: „Oleksin võinud selle hüppe kohe teha!“
Maiko on mõelnud ka kõige hullema stsenaariumi läbi – kui kõik läheb täiesti halvasti. „Nii, ma olen töötu, keegi ei taha minuga suhelda, ma olen üksik, raha ei ole ning olen võlgades. Tead, inimesed peaksid mõtlema kõige hullema stsenaariumi välja, sest tavaliselt on kõige hullema stsenaariumi 10-pallisel skaalal keskmine realiseeruv vaid 3 või 4 palli!“
Maikot motiveerib ka see, kui on kuulnud teiste ettevõtjate lugusid ning mõistnud, et tema ei ole veel põhjast läbi käinudki. „Kui ma õnnestun, siis ma saavutan rahalise vabaduse – võin teha midaiganes.
Mulle ei ütle keegi, kui palju ma palka saan – ma tean ise, kui palju ma palka saan. Võib-olla ma ei tahagi palka saada, vaid ainult dividende.“ Maiko selgitab ka, et see teekond on muidugi raske. Mõnikord tekib hetki, mil tunneb, et palgatöö kutsub tagasi.
Ent igakord, kui jõuab kätte madalseis, läheb ta järgmisel hommikul enda projekti tegema ja avastab alati midagi uut. Tekivad juhuslikud kohtumised, mis toovad uue sära või annavad uusi vihjeid, et enda projekte edasi arendada.
Sellistel hetkedel tekib suurem tähelepanu isegi inimesi tänavapildis kuulata ja Maiko saab sellest sädeme, mis paneb pirni peas taas põlema.
Millega Maiko praegu tegeleb? Praegu on Maiko puidust aksessuaaride juures ning avastamas uusi võlusid: „Sellel äril on hoopis midagi paremat peidus, kui lihtsalt aksessuaarid. Me ei soovi raisata looduslikke ressursse. Kõik meie kikilipsud, käekellad on valmistatud käsitööna on väärispuidust. Prototüüpide loomist alustasime aga kitarrijääkidest.“
Rowan Accessorize tegutseb põhimõttel, et inimesel on võimalik sooritada üks tootepõhi ning vastavalt enda stiilile, maitsele ja tähtpäevale saab aksessuaari ümbriseid iseseisvalt vahetada. „Me soovime, et inimestel oleks valikuvabadus ja võimalus momentaalselt imidžit muuta.“
Ka siis, kui luuakse uusi mudeleid, siis ei pea inimene muretsema tervet uut toodet, vaid täiustada olemasolevat uute mudelite ja lahendustega. Rowan Accessorize tegemisi saab jälgida: http://www.rowan.ee/ ning https://www.facebook.com/rowanstatement/.
