Manona Parise tööelu saaga: elu sundis pausi võtma, ent näpud hakkavad kole kiiresti uuesti sügelema, raha sulab nagunii kui lumi ning eneseväärikus nõuab uut väljakutset.
Mida sa teed, kui järsku teeb elu sulle selgeks, et on vaja aeg maha võtta. Sina, kes oled kogu aeg olnud nii uhke oma töö üle ning kippunud end läbi selle isegi defineerima.
Ja nüüd teeb su enda keha sulle selgeks, et kui midagi kohe ei muutu, on tulemuseks midagi sellist, mida kahe parasetamooliga hommikul ei paranda. Või operatsiooniga, kus arst ütleb tõsiselt: kõik on korras, pahaloomulisust pole.
Tööl aga keerduvad koormused juba teab-mitmekordseks. Kodu? Kes seal sind enam mäletab? Tunned vaikselt, kuidas oimudes hakkab midagi justkui katkema.
Ja siis teedki selle liigutuse, nagu vanasti lapsepõlves suvel esimest korda ujuma minnes. Karmahuh, otse sisse. Täiesti teades, jah, ma hakkan seda kahetsema. Ei, kahjuks enam teisti ei saa.
Kuidas tunneb töönarkomaan end ilma tööta? Nüüdseks olen ma olnud omapäi juba pea kaks kuud. Käinud juba esimestel töövestlustel. Seda meeletult nautinud, niiet töövestlus muutus ajurünnakuks, mitte minu katsumiseks.
Olen ka kõikjale, kus tuttavad ees, andnud teada, et ma võiks ikkagi midagi teha, päriselt ka. Ja ma mõtlen seda tõsiselt, kuna uinuv mõistus vähemalt minu puhul sünnitab koletisi.
Olen oma elulugude kogumise tööl adunud mitmel korral, et väga paljud hädad mõtlevad inimesed ise endale külge. Kui aga neisse piisavalt uskuda, hakkavadki need tõeks osutuma. Nagu näiteks: mind pole kellelegi vaja. Ma olen ajast maha jäänud. Mul pole enam midagi öelda…
Aga minul on. Ja nii võtsin ma hea meelega kinni vana kolleegi Rain Uuseni ettepanekust testida. Kuidas endine tippjuht – ja Eesti suurima Naisteajakirja juht seda kahtlemata on – satub ühtäkki vabalangemisesse.
Minu kõige viimane intervjuu Naistelehte oli kirjanik Justin Petronega, kes parandas mind selles osas – see pole vabalangemine. See on vaba triivimine, et õppida paremini tundma ennast ja elu.
Mingil määral ülim alandlikkus, ülim õppimissseisund, mida tuleb osata ära kasutada.
Ma olen parimas loomeeas, selja taga 24 aastat kuldaväärt kogemust nii kodumaisest kui ka rahvusvahelisest meediast. Seda nii kirjutaja kui ka otsustaja ja juhina. Ja ma olen seda väga nautinud. Ent kui sa oled pidevalt kiirrongi peal, ei suuda sa näha, alati, kuhu tormad, ja kas sa ikka tahad sinna minna.
Kas see on ikka see, mida su surematu hing tahaks teha? Karjääriredelil tõusmine võib olla peapööritus omaette, niiet ei saagi aru, kuhu parasjagu suundud. Või kas see, kuhu redel välja ulatub, on ikka see, millele saad iga kell oma allkirja anda.
Kompromisse iseendaga ei saa kogu aeg teha. Tuleb uskuda seda, mida tehakse ja siis gaasi anda. Enne aga vaatame need uskumised uuesti üle. Kuna paljudel meist on need jäänud kunagiste hilisteismelisea unistuste tasemele.
Järgmine kord räägin sellest, kuidas 42-aastane inimene elus esimest korda karjäärinõustamist kogeb. Võin juba ette öelda, et see oli vägagi põrutav kogemus!
