Võiks arvata, et läbipõlemisest rääkimine on pelgalt trend ja moodne sõna, mida tööstressi kõrval kasutada. Tihtipeale läheb keelgi sõlme: kas inimene on läbipõlenud, kui ta on läbikukkunud või vastupidi? Rikka kogemuste pagasiga sadakond ettevõtet koolitanud Kristjan Otsmann tegi CV.ee #Töövahetusraadios selgeks, milline on tööandja roll töötaja läbipõlemise juures. Ei puudu ka aususest pakatav konkreetsus: „Mida rohkem erimoodi suudab inimene läbi kukkuda, eeldusel, et ta ka natukene õpib selle käigus, seda paremaks asjatundjaks ta muutub,“ sõnab Otsmann.
Läbipõlemine vs läbikukkumine
Läbipõlemine mõjub inimesele selgelt füsioloogiliselt, ent kas see tähendab sama, mida ka läbikukkumine? Kristjan jagab arvamus, et läbikukkumine on ebaõnnestumine. „Tegelikult on läbikukkumine niivõrd inimese ajus kinni. Läbikukkumine on ebaõnnestumine; ebaõnnestumine on õppimise viis,” – nii lihtne see ongi!
„Mida rohkem erimoodi inimene suudab läbi kukkuda, eeldusel, et ta suudab ka natukene õppida selle käigus, seda paremaks asjatundjaks ta muutub. Lõpuks kukuvad asjad väga hästi välja, mitte ei kuku läbi,“ võtab Otsmann entusiastlikult kokku.
Läbipõlemine on aga läbikukkumisest karmim, kuna see tekitab halvimal juhul väga suuri pingeid. Sellistel juhtudel tuleb kuulata neid, keda Sa usaldad, kuna ümbritsevad märkavad vahel rohkem kui Sinaise.
Muidugi ei armasta keegi tunnistada iseendale, kui olukord on hapu. Ent kui läbipõlemise särin on juba suur, siis on ka taastumine vaevaline.
Tööandja roll töötajate läbipõlemise ennetamiseks
Kui töötaja on läbipõlemise äärel või juba jõudnud radapidi sellesse staadiumisse, siis on tööandjal õige aeg astuda samm töötaja poole. „Ülemus peab kindlasti töötajale ütlema, kui märkab läbipõlemist, ent seda kõike süüdistamata.“
Kõige tõhusamaks peab Otsmann seda, kui ülemus kirjeldab töötajale olukorda ning on töötajale toeks. Toeks olemine ei tähenda aga õpitud abituse tekke soosimist. Kahtlemata on oluline ka pidev tööandjapoolne jälgimine – milline on töötajate pingutuste ja tulemuste suhe.
Üldine valem on lihtne: „mida vähem on töötajad igapäevaste tööaskeldamiste tõttu mures, seda vähem on läbipõlemist,“ sõnab Kristjan.
Ka töökeskkond on oluline märksõna, „avatud kontorid on tööandja jaoks küll soodsamat teedpidi minemine, kuid tööinimesel peab olema võimalik soovi korral eralduda. Inimesel peab ka avatud kontoris olema oma pesa, soomeugrilastele on see eriti omane,“ jätkab Otsmann.
Kui vaadata hetkeks suuremat pilti, siis suure tõenäosusega on inimeste unistuste töökeskkond võimalikult stressivaba.
Eesotsas närisid selle aspekti läbi IT-ettevõtted, pakkudes efektiivset puhkamise ja töösuhet töökohal: võimalused lauatenniseks, arvutimängudeks, lauajalgpalliks ja muudeks tegevusteks. Eeltoodud aitavad töötajatel hetkeks fokusseeruda muudele tegevustele selleks, et mõne aja pärast jätkata tööd taas täiel võimsusel.
Et suur armastus töö vastu oleks alati turgutav
Inimesi, kes on vajunud töömaailma sügavustesse, ei tule sugugi kaua otsida – ilmselt leidub nii mõnegi inimese tutvusringkonnast töömesilasi. Kristjani realistlik ja aus meel väljendab: „Mõnikord võib mõni tegevus nii ohjeldamatult meeldida, et pidurid kaovad ära. Kui töö ikka tõsiselt meeldib, siis käitume nagu koerad – ega koerale ei saa lõpmatult toitu ette panna, õgib ennast sodiks. Inimesega on sama lugu – inimesel võib lasta piiramatult töötada.“
Kristjan lisab, et osade inimeste jaoks on selline olukord väga hea – nad taluvad ja naudivad ning nende tulemused on silmapaistvad, kuid mõne jaoks võib see pöörduda täielikult ja sugugi mitte iseenda kasuks. Ka balanss töö- ja eraelu vahel on igaühel erinev. Osale meeldib tööelu rohkem, osale jällegi tööväline elu.
„Ent kui eraelu on korras, siis suure tõenäosusega on seda ka tööelu. Niinimetatud eramaailma probleemid ei tule töökohale kaasa. Kui inimene elab eluterves suhtes ja teiste suhtes kahjustamatult, siis on ka tööenergiat palju rohkem.“
Inimest turgutav jõud suure tööarmastusega on tegelikult lihtsam, kui oskame arvata. Otsmanni soovitusel on üheks turgutavaks tegevuseks päeviku pidamine, mille juures on oluline see, et päeviku täitmine ei võtaks päevas aega kauem kui paar minutit.
Päeviku täitmisel saab küsida iseendalt: „Mille eest ma täna tänulik oled? Kui palju ma füüsiliselt liikusin, aktiivselt tegutsesin? Millised olid juhuslikud väikesed heateod, mida ma eelkõige teistele tegin? Millise hinde ma paneksin enda päevale 5-pallisel skaalal?“
Kristjan rõhutab siinkohal, et viimane hinnang peab lähtuma sellest, milline on Sinu vaade päevale, mitte iseendale.
Kui ühest kärssamisest ei piisa
Kristjan räägib osavalt läbipõlemisest ja nippidest, kuna on justnimelt ise lausa kahekordselt seljatanud läbipõlemise staadiumi. Esimese kärssamiseni jõudis ta ajakirjanikuna töötades, ent üksnes selles temale ei piisanud – läks ka teisele ringile. 3 põhilist sammu ja soovitust, mis mõjusid temale hästi olid järgmised:
– Ta muutis töökohta
– Vähendas töökoormust
– Muutis eluviisi (seejuures harjumusi)
Kristjan tõdeb: “Kui tegevus ei paku enam lusti, siis tasub küsida endalt, mis selle taga on. Kui vastuseks kõlab näiteks, et ülemus on nõme, siis tuleks endale teadvustada, et varasemalt see ju niiviisi ei olnud ja küsida endalt: mis vahepeal juhtunud on?“
Teel läbipõlemisele või olles juba selle küüsis tuleb püüda ise või kellegi teise abiga harutada see pundar lahti. Mõnikord võib tööstressi peajuur joosta päris sügavale välja. Tasub ka hetkeks seisatada ning taandada kõik elumõttele – see on väga lihtne!
Otsmannil tuleb nippe kui otse taskust: „Küsi igal hommikul enda käest: mis mu tegevuste mõte on? Kui inimese tegevuses on mõte sees, ega siis tööstressist ei ole põhjust rääkida. Samuti tasub küsida endalt: milline on kasvõi üks asi, mida inimene kavatseb sel päeval nautida?”
